Silmapaistvad Agatha Christie kriminaalromaanid, Saladuslik juhtum Stylesis, Roger Ackroydi mõrvamine

Kuna olen oma blogipidamise soiku lasknud, proovin kirjutada edaspidi Christie nendest kriminaalromaanidest, mille lahenduse tüüpi omapäraseks pean. Loodan, et ma kellegile midagi ei reeda, kui nendin, et kõige sagedaisemad lahendused kriminaalromaanides üldse on mõrvaaja hilisemaks võltsimine ja mõrvapaika saabumine logistilisel ebamugavast punktist (ka suletud ruumi mõistatused on maskeeritud näide logistiliselt ebamugavast punktist mõrvapaigale jõudmisest. Üldse on suletud ruumi mõistatuse loomine mõrvarile realistlikult võttes kahjulik, sest see välistab ka teiste kahtlusaluste süü.)

EDASINE VÕIB OSALT REETA ROMAANIDE SÜZEE

Saladuslik juhtum Stylesis on Christie esimene näide ebatõenäolistest kaasosalistest. Antud juhul on siis tegu mehe ja naisega, kes näivad halvasti läbi saavat. Alibi otseselt ei võltsi surmaaega, vaid kasutatud on aeglase mõjuga mürki. Tegemist on ühe dünaamilisema Christie raamatuga, kus loo käigus varastatakse asitõendeid ja vihjed lugejale on seotud Poirot enda pedantse käitumisega!

Roger Ackroydi mõrvamine. Antud loos on mõrvariks minajutustaja (väidetavalt olevat idee Tšehhovi mõjuline). Alibi on tehniliselt nutikas versioon mõrvaaja hilisemaks võltsimisest, kuigi järele mõeldes on mõrvar veidi juhusele lootma jäänud, et tema tehnilise viguri toimimisel üldse on tunnistajaid. Ühtlasi mängib Christie siin esimest korda üliausat mängu, kus mõrvarit on kujutatud mõrvapaigale minemas (mina-jutustamise omapärast tulenevalt on lausa kirjeldatud kõike mõrva-eelset ja -järgset peale mõrva enda). Et Christiel polnud veel plaane kogu elu Poirot'st kirjutada, siis on kirjeldatud Poirot pensionile minekut. Väidetavalt olevat mõrvari õe kuju esialgne versioon miss Marple'ist.