Majandusmõtteid

Raha on kaup, millest teoreetiliselt tuleb puudu siis, kui kaupu on palju, aga raha antud välja vähe. Tegelikult on rahast puudu ka siis, kui kaupu on palju, aga suur hulk raha on pika aja jooksul säästudel. Kui kehtestada ülikõrged maksud ettevõtjatele ja saadud raha maksta kodanikepalkadeks, siis võtab see ära inimeste motiivi tööd teha. Aga kui see raha laenutada välja ilma intressita, siis see elavdab majandust, väiksema tasumata laenude kuhjumise riskiga kui kägistava intressi korral. Ühtlasi võib maksuraha ettvõtjatele ka pikema perioodi jooksul tagastada (tõsi mitte endises väärtuses, vaid devalveerununa). Minu majandusmõtteid võib http://kommentaator2.blogspot.com viidates vabalt levitada.

Elujõuline liberalism

Ükstakõik, kuidas defineerida head, praktikas saab teostada ainult halba või vähem halba.

Elujõuline on liigse kõhklemiseta vähem halva valimine.

Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest tema ellu, kui ta ei sega vahele teiste ellu.

Väliste piirangute valikul tuleb hoolega jälgida, et nad kaitseks tagakiusatute huve.

Inimesed elavad üle maailma. Riiki on vaja, et sekkuda mis tahes territooriumil tagakiusamisse. Lisaks korra tagamisele peab riik osalema liberaalsete riikide sõjalises alianssis.

Täiesti vabal turul saab pakkumise teha ka selliste isikutele, kellel pole liberaalsed vaated, kuuluvad ettevõtted. Mitteliberaalste ettevõtjate, eriti kui ta on pärit territooriumilt, kus toimub inimeste tagakiusamine, turul osalemise õigusi tuleb piirata.

Inimestel on õigus mõningasele toele oma võimete arendamiseks ja realiseerimiseks. Kõik riigi toe pooldajad ei väärtusta vabadust, ka mitte positiivset vabadust, ja sellepärast on õigus toele vaid demokraatlike vaadetega vaesematel inimestel.

Riik, kui enesearengut ja -teostust võimaldav jõud, on positiivse vabaduse kaitsel. Kui vabadust mitte väärtustavad inimesed ja jõud on mõjukad, siis riik peab lausa nende vastu võitlema.

Silmapaistvad Agatha Christie kriminaalromaanid, Saladuslik juhtum Stylesis, Roger Ackroydi mõrvamine

Kuna olen oma blogipidamise soiku lasknud, proovin kirjutada edaspidi Christie nendest kriminaalromaanidest, mille lahenduse tüüpi omapäraseks pean. Loodan, et ma kellegile midagi ei reeda, kui nendin, et kõige sagedaisemad lahendused kriminaalromaanides üldse on mõrvaaja hilisemaks võltsimine ja mõrvapaika saabumine logistilisel ebamugavast punktist (ka suletud ruumi mõistatused on maskeeritud näide logistiliselt ebamugavast punktist mõrvapaigale jõudmisest. Üldse on suletud ruumi mõistatuse loomine mõrvarile realistlikult võttes kahjulik, sest see välistab ka teiste kahtlusaluste süü.)

EDASINE VÕIB OSALT REETA ROMAANIDE SÜZEE

Saladuslik juhtum Stylesis on Christie esimene näide ebatõenäolistest kaasosalistest. Antud juhul on siis tegu mehe ja naisega, kes näivad halvasti läbi saavat. Alibi otseselt ei võltsi surmaaega, vaid kasutatud on aeglase mõjuga mürki. Tegemist on ühe dünaamilisema Christie raamatuga, kus loo käigus varastatakse asitõendeid ja vihjed lugejale on seotud Poirot enda pedantse käitumisega!

Roger Ackroydi mõrvamine. Antud loos on mõrvariks minajutustaja (väidetavalt olevat idee Tšehhovi mõjuline). Alibi on tehniliselt nutikas versioon mõrvaaja hilisemaks võltsimisest, kuigi järele mõeldes on mõrvar veidi juhusele lootma jäänud, et tema tehnilise viguri toimimisel üldse on tunnistajaid. Ühtlasi mängib Christie siin esimest korda üliausat mängu, kus mõrvarit on kujutatud mõrvapaigale minemas (mina-jutustamise omapärast tulenevalt on lausa kirjeldatud kõike mõrva-eelset ja -järgset peale mõrva enda). Et Christiel polnud veel plaane kogu elu Poirot'st kirjutada, siis on kirjeldatud Poirot pensionile minekut. Väidetavalt olevat mõrvari õe kuju esialgne versioon miss Marple'ist.